Kuraray Noritake: köndi ülesehitus: komposiitvaigust köndi ülesehitus ja juuretihvti tsementeerimine

Kuraray Noritake: köndi ülesehitus

Komposiitvaigust köndi ülesehitus ja juuretihvti tsementeerimine

Artikkel: Peter Schouten

Endodontiliselt ravitud hammaste taastamisel on sageli vajalik köndi ülesehitus, mis loob tugeva aluse lõplikule restauratsioonile. Ajalooliselt kasutati köndi retentsiooni ja stabiilsuse suurendamiseks juuretihvte. Tänapäeval on aga komposiitvaigud muutunud köndi ülesehitamisel üha populaarsemaks tänu oma suurepärastele esteetilistele omadustele, adhesioonile ja mitmekülgsetele kasutusvõimalustele. Kuna allesjäänud hambakoe tugevdamine ja puuduva hambakoe asendamine on endiselt ravi põhieesmärk, on juuretihvti kasutamise vajadus jätkuvalt aruteluteema.

Käesoleva artikli eesmärk on käsitleda peamisi tegureid, mis mõjutavad endodontiliselt ravitud hammaste taastamist komposiitvaiguga – nii juuretihvtiga kui ka ilma.


AJALUGU

Esialgu valmistati köndi ülesehituses kasutatavad juuretihvtid metallist, sest nende peamiseks eeliseks peeti suurt tugevust. Levinumad materjalid olid roostevaba teras, titaan ja kuld. Hiljem tõid mured võimalike tüsistuste, näiteks juuremurdude pärast, kaasa olulise muutuse ravifilosoofias.

Adhesiivse hambaravi arenguga muutusid komposiitvaigust köndi ülesehitused üha populaarsemaks, pakkudes vähem invasiivset ja konservatiivsemat ravivõimalust. Võimalus siduda restauratsioonimaterjalid hambakoega vähendas vajadust eemaldada tervet hambakude. See lähenemine seab esikohale hamba säilitamise, tagades samal ajal piisava tugevuse ja retentsiooni pikaajalise raviedu saavutamiseks.

TIHVT VÕI MITTE?

Kaasaegse hambaravi üks olulisemaid põhimõtteid on säilitada võimalikult palju loomulikku hambakude. Seetõttu tuleks alati kaaluda võimalust juuretihvti mitte kasutada, eriti juhtudel, kui selle paigaldamiseks oleks vaja eemaldada märkimisväärne kogus juuredentiini.

Juuretihvti kasutamise otsuse tegemisel tuleks hinnata järgmisi tegureid:

  • allesjäänud hambakoe hulka ja kvaliteeti*;
  • ferrule-efekti olemasolu;
  • arsti kliinilise töö kogemust.

* Mitmed uuringud näitavad, et kui allesjäänud hambakude on piisavas koguses ja hea kvaliteediga, ei pruugi juuretihvti kasutamine olla vajalik.

ALLESJÄÄNUD HAMBAKOE HULK JA KVALITEET

Esmane eesmärk on säilitada võimalikult palju hambakude. Parimate kliiniliste tulemuste saavutamiseks peetakse ideaalseks olukorda, kus alles on vähemalt kaks terviklikku aksiaalset hambaseina. Hammastel, millel ei ole ühtegi või on alles vaid üks sein, on uuringute põhjal väiksem pikaajaline säilivus võrreldes hammastega, millel on alles rohkem kui üks sein.

FERRULE-EFEKTI OLEMASOLU

Ferrule-efekt tähendab hambakoe pidevat ringikujulist vööd, mis ümbritseb hamba krooniosa. Uuringud on näidanud, et see suurendab oluliselt taastatud hamba vastupidavust murdumisele.

Ferrule‘i optimaalsete mõõtmete osas puudub küll täielik üksmeel, kuid üldised soovitused aitavad tagada koormuste ühtlasema jaotumise, parema vastupidavuse mälumisjõududele ning piisava retentsiooni.

Ideaalis peaks ferrule:

  • ulatuma vähemalt 2 mm üle emaili-tsemendi piiri (cementoenamel junction, CEJ);
  • olema ümber kogu hamba ulatuv;
  • olema ligikaudu 1 mm laiune;
  • olema 1–1,5 mm paksune.

Lisaks peaksid aksiaalsed seinad olema kergelt koonduvad oklusaaltasandi suunas, et parandada restauratsiooni retentsiooni.

Loe täpemalt siit: INFOLEHT

Komposiitvaigust köndi ülesehitus ja juuretihvti tsementeerimine_Kuraray Noritake_maaletooja Biometric OÜ

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga